Õhuoht oli meeldetuletus, kas oskame ohu korral õigesti tegutseda?

Kuhu varjuda ja miks see oluline on?

Viimastel aastatel oleme rääkinud kriisideks valmistumisest – olgu selleks tormid, ulatuslikud elektrikatkestused või julgeolekuolukorda arvestades ka sõda. Kuid õhus lendavate droonide kasutamine Venemaa-Ukraina agressioonisõjas toob meie ette uue reaalsuse: kiired, raskesti tuvastatavad ja sageli ette hoiatamata tekkivad ohud. Sellises olukorras kerkib esile üks lihtne, kuid ebamugav küsimus: kuhu ma lähen, kui midagi juhtub? 

Varjumine ei ole oluline ainult sõjalise konflikti  puhul. See on osa laiemast elanikkonnakaitsest. Varjumiskoht tähendab võimalust saada kiirelt kaitset – olgu selleks plahvatuse lööklaine, lendavad killud või muu ootamatu oht. See ei pea alati olema spetsiaalne varjend. Sageli piisab teadmisest, milline ruum sinu kodus, töökohas või vahetus läheduses pakub kõige rohkem kaitset. 

Levinud arusaamad ja praktilised varjumispõhimõtted

Varjumine on praktiline teadmine ja oskus, mis kriisiolukorras otseselt loeb. Kuid varjumisest rääkides on oluline selgeks teha üks nüanss, mida sageli ei teata. Avalikud varjumiskohad on eelkõige mõeldud kasutamiseks sõjalise konflikti korral. Need ei pruugi olla igapäevaselt avatud ega mõeldud selleks, et inimene peaks kriisi tekkides kodust sinna jooksma. Avalikud varjumiskohad on mõeldud olukordadeks, kus inimene viibib juba linnas – tänaval, teel, avalikus ruumis – ja vajab kiiret kaitset. 

Paraku näitab tänane praktika, et paljud inimesed ei tea, kus nende lähim varjumiskoht asub või millised on kõige lihtsamad põhimõtted turvaliseks varjumiseks. See teadmatus võib kriisiolukorras kätte maksta. Ja see on puudujääk, mis ei lahene iseenesest. 

Ei saa piirduda mõttega ’’küll kuidagi saab’’. Ei saa. Varjumiskohad peavad olema läbimõeldud, märgistatud ja inimestele teada. 

Ohuteavitus sõnumiga, et tuleb varjuda, ei tähenda seda, et lapsevanem istub instinkti ajel autosse ja sõidab oma lapsele lasteaeda järele. Aega varjumiseks ei ole palju. Lapsele järele sõites seab vanem end ise ohtu. Lapse turvaline koht varjumise jaoks on tema lasteaed, kus õpetajad tema eest hoolitsevad. Varjumine tähendab selles olukorras, et kuni kolme minuti jooksul tuleb leida endale turvaline ruum – võimalikult madalal asuv, soovitavalt kiviseintega, ilma akendeta ruum, mis kaitseks lööklaine, kildude või muude lendavate esemete eest ja viibida seal seni kuni oht on möödunud. 

Valmisolek algab igast inimesest ja kogukonnast

Kohalikul tasandil tähendab see, et omavalitsused, korteriühistud ja kogukonnad peaksid üha enam mõtlema läbi, kus inimesed kriisi korral varjuvad. Kas need kohad on märgistatud? Kas inimesed teavad neid? Kas sinna pääseb kiiresti ja turvaliselt? 

Kohalikel omavalitsustel tuleb enda hallatavates avalikes hoonetes tagada varjumisvõimalused ja need elanike jaoks märgistada ning elanikke varjumiskohtadest teavitada. Lasteaedadel ja koolidel tuleb enda varjumisplaan välja töötada ja varjumine koos lastega läbi harjutada, et ohu korral oleks see kinnistunud. 

Korteriühistutel tuleks eelkõige üle vaadata ja korrastada oma hoonete keldrid. Lisaks tuleb leida võimalusi keldrite varjumiskindlamaks muutmisel, tagada sinna elanike juurdepääs ja hoida ruumid korras järjepidevalt. 

Kogukondades on võimalik samuti ära kaardistada ja tähistada kohad, kus on võimalik varjuda, neid kohti korrastada, tugevdada ja eelkõige jagada oma kogukonnas informatsiooni, kus need kohad asuvad ja olla vajadusel valmis abistama neid kogukonnaliikmeid kes ise seda mingil põhjusel teha ei suuda. 

Kui paljud meist saavad täna öelda, et nende asutused on uue õhuohu korral varjumiseks valmis? 

Riigi tasandil on viimastel aastatel tehtud samme varjumise süsteemi arendamiseks, sealhulgas on teatud tüüpi hoonete puhul edaspidi varjendi rajamise kohustus, kuid ükski süsteem ei toimi ilma inimeste enda valmisolekuta. Igaüks meist saab teha väikese, kuid olulise sammu: mõelda läbi oma igapäevase liikumistrajektoori ja kohad ning küsida endalt – kus ma varjun, kui midagi juhtub? 

Oluline osa valmisolekust on ka ohuteavituse mõistmine. Viimaste sündmuste taustal on palju arutatud selle üle, mis toimis ja mis mitte – see arutelu on vajalik. Kuid sama oluline on, et iga inimene teaks juba ette, kuidas ohuteavituse korral käituda – varjuda tuleb seal, kus sa sellel hetkel viibid 

Eestis kasutatakse mitut kanalit: ohuteavituse sõnumid jõuavad inimesteni muu hulgas läbi EE-ALARM sõnumi, samuti äppide Ole valmis! ja eesti.ee kaudu. Uued ja kiiremad arendused on juba töös. Kuid üks põhimõte on kõigi nende puhul sama – kui saad ohuteavituse, siis tuleb käituda nii nagu see ütleb. 

Ohuteavituse sõnum tuleb alati lõpuni läbi lugeda ja sellest lähtuda. Kui juhis ütleb, et püsi siseruumides, siis nii tulebki teha. Kui juhis ütleb, et väldi liikumist teatud piirkonnas, siis seda tuleb järgida. Ja kui olukord nõuab varjumist, siis tuleb viivitamatult varjuda. Eraldi tuleb rõhutada sireenide tähendust. Kui kõlavad ohusireenid, tähendab see alati vaid üht: tuleb kohe varjuda.  

Hiljutine droonide juhtum peaks olema äratuskell nii inimestele, asutustele kui ka kogukondadele. Ühtlasi peaks see lõpetama ühe ohtliku mõtteviisi: ’’meil ei juhtu’’. Juhtub küll. Küsimus on ainult ajas. Varjumine ei ole midagi, mida saab korraldada siis, kui oht on juba kohal. See eeldab ettevalmistust: teadlikkust, kokkuleppeid ja selgeid juhiseid. 

Kairi Kuldmets, ida päästekeskuse varjumiskohtade nõunik