Kasutatakse 2 sorti gaasi:
maa-gaasi ehk metaani, mis tuleb gaasi-torust,
ja vedel-gaasi ehk propaani, mis tuleb balloonist.
Mõlemad gaasid on inimestele ohutud,
kui neid õigesti kasutada.
Ohtlikuks muutuvad need gaasid siis,
kui need lekivad,
see tähendab:
kui gaas pääseb välja kohast,
kust see ei tohiks välja pääseda.
Näiteks: katkine voolik või kehv ühendus-koht.
Kui gaas lekib, nimetatakse seda: gaasi-leke.
Kui gaasi-leke on suur,
võib juhtuda gaasi-õnnetus.
Maa-gaas ja vedel-gaas on ilma lõhnata,
neid pole õhus näha.
Selleks, et inimesed saaksid kiiresti aru,
kui kusagil gaas lekib,
on nendele gaasidele lisatud erilist „gaasi-lõhna“.
Kumbki gaas ei ole inimesele mürgine,
aga kui gaasi on terve ruum täis,
jääb hapnikku vähemaks
ja inimene võib lämbuda õhu-puudusest.
Kui inimene maa-gaasi või vedel-gaasi sisse hingab,
võib ta muutuda uimaseks ja nõrgaks,
pea hakkab valutama ja süda läheb pahaks.
Kui gaas on juba kaua aega lekkinud
ja ruum on gaasi täis,
võib gaas plahvatada.
Maa-gaasi plahvatamiseks piisab,
kui gaasi on täis 5-15% ruumist.
Vedel-gaasi plahvatamiseks piisab,
kui gaasi on täis 2-11% ruumist.
Lisaks süttivad mõlemad gaasid leegist, sädemest ja isegi soojusest.
Vedel-gaas võib süttida isegi sellisest sädemest,
mis tekib siis,
kui juuksed või riided on „elektrit täis“.
Sellist sädet nimetatakse: staatiline elekter.
Maa-gaas on õhust kergem:
kui see läheb põlema,
võib tuli kanduda kiiresti teistesse ruumidesse
ja ülemistele korrustele.
Vedel-gaas on õhust raskem:
kui see läheb põlema,
võib tuli kanduda kiiresti ruumi põrandale,
alumistele korrustele, keldritesse ja kanalisatsiooni-kaevudesse.
